„Iidolid I“

1993, Vaal Galerii, Tallinn

Esimesel hetkel meenutavad Mall Nukke kollaažid paberile fikseeritud kaadreid muusikavideotest, kahemõõtmelist MTV-d. MTV kui visuaalse informatsiooni edastamise ja vastuvõtmise levinuim vahend on kahtlemata meediavõim, mille mõjukuse üle pole mingit mõtet vaielda, sest MTV on lõpuks ometi endisesse Idablokki juurdumas. Ta on virtuaalse reaalsuse kõige kättesaadavam võimalus, sümbioos kõige kuumematest suundadest moes, soengutes, ametliku õnnistusega pärjatud subkultuuri avaldumisvormidest, kujutlusest, et elu ongi selline – magus. Tulemuseks on liialdatud ja angažeeritud optimismi programm, mis võlub küll masse, aga on oma olemuselt lihtsalt moodne muinasjutt. Kui ühiskondlik mentaliteet on sellisele suunale aldis, eelistatakse tegelikkusele klišeesid.

Mall Nukke tööd tegelevad klišeedega meie igapäevaelus. Mall Nukkele on kitš vahendiks, mitte omaette eesmärgiks. Liialdatud ilukultus, võltserootilisus ja rikkuse imiteerimine on omadused, milleta kitši on raske ette kujutada. Postmodernistliku kunstipöördega rehabiliteeriti ka kitši staatus kunstiloomes ja ta omandas koha, mida ta kunstihierarhias väärib: marginaalse, ent mõjuka. Kitš tähendab Nukke jaoks jõudu, mis aitab mänglevalt, nagu meelt lahutades avada kaasaegses kultuuris taunitavaid hoiakuid. Kitšilik kunstikood on tema põlvkonnale ilmselt midagi sügavalt läbitunnetatud, mida pole tarvis häbeneda, vaid kunsti huvides ära kasutada.

Harry Liivrand, kunstikriitik
Ajakiri „Magneet“, 1994