„Urbanid“
2003–2005
Inimluud ärkavad kunstis uuele elule
Mall Nukke sõnul sattus ta luudega töötama umbes kaks aastat tagasi tänu fantaasia ja religiooniga seotud mõttearendustele ning eelkõige viisid ta selleni ikoonid ja reliikviad. Tema esimesse luuseeriasse kuulus kuus kollaaži ning nimeks oli sel seerial „Ihu või hing“. Kõikides selle sarja töödes ei kasutanud ta inimluid, mõnedel töödel on need asendatud loomaluudega, mis kunstnik oma reisidelt leidnud on. Kõikides töödes on sellegipoolest kasutatud vähemalt ühte luud, ühte-kahte Photoshopi programmis töödeldud portreed ning mõnedel puhkudel ka paari luulerida Yeatsi loomingust. Inimjäänuste sellisel moel nägude ja luulega sidumise näol on tegu üpris julge inimhinge ja keha omavaheliste suhete uurimisega.
„Nad on eraldiseisvad, ometi seotud – nagu must ja valge,“ selgitab Nukke.
Tema teine seeria, mis kasutab tõeliste luude asemel pigem kontidest tehtud fotosid, võib aga veelgi õudustäratavam tunduda. Selle seeria nimeks on „Urbanid“ või „Linnaloomad“ ning tegu on Photoshopi programmis töödeldud digiprintidega, kus on koos kasutatud inimskelette ning loomalikke jooni.
Steve Roman
„The Baltic Times“, 07.10.2004
Liigikaaslaste lõualuud lakitud
Mari Sobolevi sõnul tegeleb Mall Nukke kondikunstiga.
Mall Nukke, kes on juba hoolsasti tänapäeva medialiseerinud olmet religioosseteks atribuutideks konverteerinud, on nüüd siis asunud lõpuks reliikviate kallale. Kui ikoonid on lihtsalt mingi religioosse idee representatsioonid, siis reliikviad on midagi märksa käegakatsutavamat. Mis sellest, et enamasti võltsitud. Ka võltsitud asi on rohkem kui kujutis.
Nukke ei hakka ristitükkide ega higirätikutega jamama, ta asub kohe kontide kallale. Pühad luud on kahtlemata üks body-art’i varasemaid vorme, ja läbi ajaloo üks mõjusamaid nii emotsionaalses kui ka populaarsuse mõttes.
Eesti Ekspress Areen, 2002, 5. september
Mall Nukke vaatab tehismaailmast võrsuvasse kummalisse tulevikku
Mall Nukke on oma „Urbanite“ näitusele kui mitte sisulise, siis kindlasti geograafilise ringi peale saanud. Paari aasta eest tõi ta Pärnusse “Urbanite” esimese osa ja nüüd eksponeerib Endla teatrigaleriis kolmandat.
Väljapanek kannab küll nime „Urbanid III“, aga järjekorranumber annab pigem vihje, et sel pole väljas varemnähtud pildid, vaid uued. Ühesõnaga, tegelikult moodustavad “Urbanid”, “Urbanid II” ja “Urbanid III” ühe ja ainsa näituse, mis osade kaupa valmib, sest tegu on mahuka ettevõtmisega.
Too teine lõik pärnakatele vaadata ei jõudnud, küll aga tallinlastele, kuid kümnest suurest tööst koosnev kolmas peatükk püsib siin augusti esimese nädala lõpuni.
Kuna kõik “Urbanid” teevad ühe välja, siis mingist arengust siin Nukke kinnitusel rääkida ei saa.
„Üsna kulukas on ühte suurt näitust teha, seega teen kogu aeg sama näitust edasi, kuni valmib komplekt, mida ma olen planeerinud. Mingi paar aastat kulub veel,“ sõnas Nukke.
Näitusele nime andnud sõna “urban” eesti keeles puudub, inglise keeles esinev omadussõna urban tähistab linlikke nähtusi ning Nukke võttis selle eesti keeles kasutusele ja nii nagu hellen on kreeklane, on urban linlane või linnapersoon.
Nukke seletuse järgi on urban loodusest võõrandunud inimene, keda ümbritseb tema enda loodud tehiskeskkond. „Urbanite“ näitusel fantaseerib kunstnik sel teemal, otsides seda, milleni urbanid välja võivad jõuda, ja kandub kergelt ulmevaldkonda – linnas tekkivate uute olendite ning liikideni.
Kaupo Meiel
Pärnu Postimees, 2005, 27. Juuli
Asfalt maa ja inimese vahel
Noor kunst fikseerib inimese, keda eraldab maast asfalt, lõuendile enamasti pop-kunsti võtmes või kiretus hüperrealistlikus maalikeeles. Nukke töödes on kirge ja isiklikku puudutust – ta ei häbene oma personaalseid kontsepte ning visioone portreteeritavatele külge pookida.
Nukke on suutnud säilitada puberteetliku müstikaihaluse, teatava gooti(rockʼi)liku gamma ja kujundikeele, kuid kõrgharidusega varakeskealise inimesena suutnud seda mõistagi komplitseeritumaks arendada. Nõidusliku, “vanaaegselt” mõjuva värviruumi on ta saavutanud küllalt keerukate autoritehnikatega, mitte lihtsalt musta värvi määrides.
Sümboolsest kolbast, mis on rännanud religioossest kunstist heavy-metal ikonograafiasse, on Nukke piltidele jõudes arenenud monstrum-skeletid, mis otsekohe seostuvad ulmelise tulevikuühiskonna hübriidmutantidega David Cronenbergi filmist „eXistenZ“.
Mall Nukke maailmanägemus on kahtlemata mõjutatud ulmefilmidest, rollimängudest, parateaduslikust kirjandusest ja muudest asendustegevustest, mida tänapäevane glamuur religiooni asemel inimestele pakub.
Siram, kunstikriitik
Postimees, 2005, 02. august