„Ikoonid“

2000–2004

Ikoonid 2000–2004

Umbes kolm aastat tagasi teostus Nukke loomingus teatav pööre. Nukke on endiselt DJ inimajaloo diskoripuldis, miksides omavahel erinevaid aegu, tähendusi, kujutisi. Endiselt näeme tema töödes peenekoelist irooniat ning õrna muiet, Heimlichi võtet ajaloo kallal (mis teatavasti tähendab lämbuja kõhust pigistamist sel moel, et hingetoru vabaneb seda ummistanud toidupalast) ning suuri staare. Nukke loomingus toimunud pööre peegeldub esmapilgul loomulikult vormis: kunstnik on hakanud kasutama vanavene ikoonidele omast struktuuri, ülesehitust, maalimisviisi ja atribuutikat. Erinevaid mooduseid katsetades on ta kandnud oma “popikoonide” pinnale isegi pragunemist meenutava lakikihi ning töid õrnalt kullates andnud neile justkui püha ja puutumatu väljanägemise. Ometi ei maksa arvata, nagu tähendaks ikoonide kasutamine religiooni mõnitamist või väljanaermist. Nukke tööd on selleks liiga elegantsed. Tsiteerides ikoonide vormilist lahendust, kuid andes nende sisulisele tähendusmaailmale uued kaasajast pärinevad võnked, muutuvad Nukke tööd irooniliseks mitte ikoonide, vaid kaasaja “hulluste” suhtes.

Mall Nukke näitused on olnud üleval Riias, Moskvas ja Ukrainas. Ometi torkab kohe silma, et kunstniku tööd ei püüa olla niivõrd globaalsed, kuivõrd multikultuursed (st erinevaid kultuurikontekste omavahel segavad), tõukudes samas Eestist ning siin tekkinud kaasaegsetest mütoloogiatest. Just nn Eesti asja ajamine, mis on samas loobunud tammsaarelikust raskemeelsusest või lydiakoidulaslikust õhkamisest (pangem ka tähele, et mõlemad on meie rahatähtede peal) ning on kergelt mänglev ja isegi lõbus, on Nukke loomingus sedavõrd otsejoonelisena võrdlemisi uus nähtus. Ikoonidel lehvivaid sini-must-valgeid lippe ei kasuta Nukke oma piltidel niivõrd rahvustunnet märkivate trikolooridena (ning seega ei puuduta tema torge “eestlust” kui sellist), vaid sümbolitena, mis märgivad meie ühiskonnas toimuvaid tendentse ning nihkeid, mis Nukke jaoks tunduvad silmatorkavalt tähelepanuväärsed, tähenduslikult olulised või koomilised. Need ikoonid pole enam kummardamiseks ega distantsilt vaatamiseks. “Ma tahan, et asju tohiks kätte võtta ja lähedalt vaadata,” ütleb Nukke. On siis loomulik, et esimese asjana võtab ta konteksti, mis tema ühiskondlikku olemust enim määrab.

Need pildid on kui ikonograafilised koomiksid, leiab kunstnik. Ja nii ongi. Müüdid, sh religioon on tema jaoks mineviku ajakirjandus. Need pildid võiksid ilmuda ajalehtede sabas. On juba meie asi, kuidas me neid sealt loeme: kas itsitades või ajalehte puruks rebides. Eks ütle see meie kohta rohkem kui ükski laulupidu.

Eero Epner

 

Mall Nukke ateistlikud ikoonid Ühispangas

2000. aastal toimunud näitust “Eesti ikoonid” loeb Nukke ise teatud perioodi lõpptähiseks. Enam-vähem samal ajal hakkaski ta lähemalt uurima vanavene ikoonide vormilisi lahendusi.

Tema suhet ikooni võib võrrelda kirjandusliku tsitaadiga, mille käigus istutatakse kelleltki teiselt näpatud lause enda teksti, kus see uues kontekstis mõnuledes hakkab genereerima uusi tähendusi. Kuigi tsiteerimine sisaldab endas juba iseenesestki nihet, keerab Nukke oma töödega ühe vindi veel juurde.

Tsitaadi vormiline lahendus on ju iseenesest võrdlemisi täpne: piinlikkust tekitava hoolsusega on autor uurinud erinevaid töötamismeetodeid ning püüdnud luua täiuslikku vormilist simulatsiooni.

Me näeme kergelt mõranenud pealispinda, kullatud ääri, väljapeetud kohmakusega maalitud figuure, eri aegade ja sündmuste samaaegset koosolemist.

Ent lähemalt vaadates selgub, et “ikoon” on maalitud papile, mõrad on saavutatud spetslakiga ja mõjuvad pigem hurmavalt kitšilikena kui aukartust äratavana. Nihe ei piirdu aga loomulikult vaid ikoonide vormilise lahenduse tahtlikult lihtsustatud tsiteerimisega.
Tundub, et Nukke “simultaanse representatsiooni” meetod, kus klassikaline atribuutika asendatakse moeka ja kaasaegsega, sõdib ennekõike võimu vastu. Ikooni vormilise lahenduse kaudu ei viita Nukke niivõrd kristlikule religioonile, kuivõrd teatud märksõnade muutumisele kaasaegses ühiskonnas “religioosseks”, kõikeneelavaks ja dogmaatiliseks. Ka Eestile tunnuslikud “märgilised veidrused” saavad kunstnikult korraliku koosa.

Eero Epner
Postimees, 2002, 04. detsember

 

Mall Nukke ikonoklastiline ikoon

Mall Nukke näitus „Ikoon 2004“ Hausi galeriis kuni 7. V.

Vene kirikutes näeb sageli ikoone, kus hõbedast või kullast kohrutatud oklad katab kogu kujutist. Ainult mõni ava on metallreljeefi jäetud, millest paistavad kunstniku maalitud nägu ja käed. Justkui laadapiltniku stend, mille näoaugust pühakud end kirikuskäijatele näitamas käivad. Sipsiku debüüt imaginaarses pappkuvaris tegi temast Eesti videoinstallatsiooni pioneeri. Omanäoline popkunstnik Nukke suhtleb oma publikuga juba aastaid okladi näomulgu kaudu.

Alguse sai see 1998. aastal, kui Mallele kingiti tühi ikooniraam. Sealt tuli mõte ikoon sisse joonistada. Kunstnik väidab, et esimene katsetus läks täiesti untsu ning ajalugu peab selle unustama. Ent uute maalitehnikate rajaleidja Nukke sai väljakutse. Nagu hoonedefektid vangistavad insenerist inspektori tähelepanu ka poodi minnes, nii süveneb Mall Nukke näitusi külastades eelkõige piltide tehnilisse teostusse. Ta on käinud ikoone uurimas muuseumides ja kaugetes kolkakloostrites. Ning kasutab patanit, mis ainsa aseainena mõjub kui ehtne kullatud pind.

Riietades oma tööd ikoonivormi, taotleb Mall Nukke sama siiralt täiuslikkust, nagu drag queen nunnavormi selga ajades. See on kitš oma ürgses hinguses, mis hoovab Pierre ja Gilles popiidolitest, kes on fotolavastatud roosiõliste pühapiltide rollimängudes. Puhas kitš on sama puhta ilu ihalus, mis kirgastab ka maalivaid munki.

Ikoonid on kõige esoteerilisemaid ja mitmekihilisemaid kunstiavaldusi. Nende sisu ei ole kunagi lihtne. Ikoonimeistrite taotlus oli konkreetse pildiga edasi anda sama sõnumit, mida kannab pühakirja abstraktne sõna: esitada puust ja puna-sini-kuldseks värvitud taevariigi mudel. Sealt võib otsida niihästi numeroloogilisi ja alkeemilisi algoritme kui ka filosoofilisi ja ajaloolisi allegooriaid. Ikoonid on, muuhulgas, kaunid piltjutustused ja ilusaid narratiive maalib ka Mall Nukke. Ta on sõnumikunstnik.

Ikoonide universaalsest sisust tuleneb ka nende prohvetlikkus. Nagu piibel pakub igal ajal juhtnööre ja õpetussõnu, nii jutustab ikoon oma mõistukõnes sündmustest, mis olid, on ja tulevad. Kõik kordub põhijoontes, lihtsalt iga sündmus viib sammukese Jumalariigile lähemale. Tänu kõrgele üldistusastmele on vaatajal lihtne samastada ennast või tuntud inimesi ikoonitegelastega.

Ikoon on sobiv meedia Mall Nukkele, kuna ta on tundlik ümbritseva elu suhtes. Tema pilditemaatika sünnib päevasündmustest ja poliitilistest kihvatustest. Selle kujutamine ikoonide äravahetamiseni algupärasel kujul tugevdab iroonilist efekti, võõristust, et pilt ei ole üldse mitte see, mis esmapilgul näib. Ent teisest küljest, ka minut-minutilt lenduv ja ajaloolaste poolt korrastamata tänapäev väärib kujutamist igavikulises vormis, mitte ainult performance’ites ja plastikaadimähistes. Mall Nukke on kindel oma intuitsioonis ning usub, et mida hetkeolustikulisemat stseeni kujutada, seda põnevam on seda tulevikus vaadata.
Vana ikooni kerkivast templist saab kaubakeskuse labürint, inimesed asjade all kookus. Kodulinnast Mustamäelt paistab, kuidas kõrged saadikud globaliseeruvasse Tallinna saabuvad. Pühak süütab nimbuse vooluvõrgust. Teine kaitsepühak tervitab EUR-keerubeid Eesti Wabariiki. Või üritab ta hoopis sõjahaamriga EEKi kaitsta? Leida võib isegi kunstnike liidu võimumängu tahvelmaali ja arvutikunsti vahel. Kas selle trips-traps-trulli võidukas joon läheb läbi pegasuse või kompuutri? Poliitiku elulugu ja prohveti ettekuulutus, igale vaatajale oma.

Mall Nukke ei ole religioosne inimene, ent suhtumises ikooni on ta korralik luterlanna. Pühakud ja harva läbivilksav Kristus on pagendatud üleloomulikust rollist. Imetegudest on saanud argised koomiksistseenid. See on ikonoklasm ilma ikooni rüüstamata, mis aga ei tähenda Mall Nukke ikoonide väärtusvaakumit. Maarja taevalik võrgutamine on kaotanud aupaiste, kuid jäänud on hirm Maarjamaa võrgutamise ees kõliseva raha ja kõrge võimu poolt magusa demagoogia abil. Kuigi see võrgutamine kannab vilja, pakub Mall Nukke kunst pigem lõõgastavat naeru narrija üle kui nutvat vastupanu. Nii vähemalt jääb võrgutaja üleolekutundest ilma. Ohver ei alusta kirgastusest, et kannatusse langeda. Ta saab alandushetkest kiiresti üle, et jätkata elu tõusuteed.

Andri Ksenofonton
„Sirp“ 30.04.2004