„Illusioonide aeg“

04.03.–29.03.2025, Allee Galerii, Tallinn

„Illusioonide aeg“ käsitleb nii inimese ja kadunud maailma vahekorda (näiteks maalid „Kadunud Atlantis“ I ja II) kui ka isiklikku imagoloogiat (seeria „Ego“), pakub meremaali ja kauneid päikseloojanguid (näiteks maalid „Loojang õhtumaal“). Ent väline ehk vormiline, näiteks figuuri riietuse materjalitekstuuri vanamoodsalt detailselt maalitud pildi-ilu a la Jean Auguste Dominique Ingres varjab endas tegelikult sisuliselt ambivalentset mängu staatuse sümbolitega – rahaga. Nukke tegeleb siin kõige otsesemalt illusionistliku ruumimänguga nagu visuaalsele üllatusefektile panustav sürrealist.

Nukke maalide taustaks on alatihti paberraha kupüürid, mille ülemaalimine saadab sõnumi justkui nende tühistamisest, väärtusetuks muutmisest, kriitilisest hoiakust. Teisalt aga sulanduvad ülemaalitud rahad teose üldisesse maalilisusesse, mis on allutatud rangele koloristlikule kontrollile. Fotolikku üksikasjalikkust ja natuuritruudust kombineerib Nukke tihtipeale spontaanse tilgutamisega a la Jackson Pollock, tuues kompositsiooni improvisatsioonilise, emotsionaalsema tasandi.

Aga ka Mall Nukke figuurikäsitlus pole üheselt tõlgendatav. Teatud nurga alt pole loetav nende sugu, nad mõjuvad androgüünselt või sootult. Enamus figuure on näota, anonüümsed tegelased. Juba varasemas loomingus alguse saanud grotesk ja iroonia maailma-asjadest rääkides on Nukke kui ratsionalisti töövahend – samamoodi kui kaasaja probleemidest kõneldes truuks jäämine antiikmütoloogiast pärit lugudele. Või renessansi ajal populaarsust nautinud ümmarguse tondo-formaadi kasutamine, millesse tollal peamiselt usulisi teemasid vormistati. Kui pildi värvistruktuuri lisandub veel kuld, särab vaataja ees pilt nagu pühalik ikoon. Aga kas Nukke loeb meile moraali või keerab kõik vaid esteetiliseks mänguks? Ilmselt just pealkirjad aitavad luua tööde tegusvälju, andes võtme mitmetähenduslike sõnumite lahtimuukimiseks, kuid nagu heale kunstile kohane, jääb midagi alati intellektuaalseks mõistatuseks…

 

Harry Liivrand, kuraator