„Iidolid. Retrospektiiv“

10.08.–09.09.2017, Vaal galerii

Seekordsel näitusel on näha valikut „Iidolite” kolmest rikkalikust seeriast, mis on loodud ajavahemikus 1992–1995. Ka „Iidolite” esimene näitus toimus Vaalas – 1993. aastal. Täna on muutunud galerii asukoht ja näituse kontekst.

Nukke on silma paistnud läbi aegade virtuoosliku kollaažikunstnikuna. Tema visuaalsed tsitaadid üheksakümnendate meediavahust köidavad endiselt oma julguse ja erksusega. Tolleaegse ühiskondliku profiili kujutamiseks on ta kasutanud Antiik-Kreeka mütoloogia ainestikku. Näituse kuraator Marika Agu kirjeldab näitust järgmiselt: „Võib öelda, et kunstnik korvab oma absurdsete stseenidega ühiskonna peenhäälestamisel kaduma läinud fantaasia. Kollaažitehnikas loodud tööd räägivad selle aja alfa-mehe mainstreamist, kus klaarivad omavahelisi suhteid emotsionaalselt küündimatud, oma naiivsuses ning lihalikkuses eemaletõukavad valehäbita kangelased ja kangelannad. Üheskoos näeme tegelasi, kes enam ühte ruumi ei satu.”

Üleseksualiseeritud kujutised Nukke töödes vastandusid nõukogulikule kammitsetusele, nii-öelda sootule visuaalkultuurile. Kasutades klantsajakirjanduse väljalõikeid ning muid käepäraseid materjale, on kunstnik toonud vaatajani postsovetliku reaalsuse äärmused. 1990. aastate uuestimõtestamise ja ümbertoimetamise vaimus pakuvad need tööd jätkuvalt tõlgendusimpulsse. Nukke tolleaegne looming kuulub neo-pop kunstivoolu ning seostub kohalikul väljal DeStudio, Marko Mäetamme, Laurentsiuse, Peeter Alliku, Jasper Zoova teostega samast ajast. Mall Nukke retrospektiiviga on dialoogi astunud Triin Tasuja, kelle luules on artikuleeritud kunstniku kollaažidel kujutatud seebimeedia kitš.

Näitusekujunduse on loonud Mari Uibo ning heli eest vastutab 0.9. Näituse kuraator on Marika Agu, kes oma varasemas töös on uurinud 1990. aastate eesti kunsti.

Iidolite nilbe palagan

Retrospektiivnäitused on tihtipeale naftaliinilõhnalised – mis meil vanaemade mälestustest, eks ole! Mall Nukke teosed mõjuvad täna täiesti ajakohaselt. Ring on täis saanud. „Iidolite“ esimene näitus toimus 1993.a. samuti Vaal galeriis ja alustab nüüd Vaalas värsket ringi. „Iidolite“ uusversiooni tiim, kuraator Marika Agu, kujundaja Mari Uibo ja näitusega dialoogi astunud luuletaja Triin Tasuja, on eksponeeritud töödest ise vaevalt mõne aasta vanemad. “Iidolid” kõnetavad ka inimesi, kes ülbeid üheksakümnendaid on näinud üksnes lasteaialastena. Ilmselt neile meeldib, et “kunstnik korvab oma absurdsete stseenidega ühiskonna peenhäälestamisel kaduma läinud fantaasia”, võibolla tunnevad nad seal miskit, millest tänases kunstis vajaka jääb. Tõsi küll, ega väga palju polegi muutunud. Üheksakümnendatel võrsunud bandiidimentaliteet kannab praegu rammusat vilja küll seadustega kauplemise, küll metsade kaevandamise või Rail Baltiku näol. Naiivse heaoluillusiooni prostitueerimine käib suure hooga, ehkki ahnus pole enam nii uhkeldavalt avalik – pärglid on õppinud oma saba püksi peitma.

Mall kõneleb meiega müütide keeles. Kõigi kolme “Iidolite“ näituste (1993, 1994 ja 1995) tööd kannavad antiikmütoloogiast laenatud pealkirju ja teemasid. See annab mitmekihilisuse ning tõstab ajastu frivoolsusega tegelevad tööd universaalsesse konteksti. Iroonia ei kaota sellest mitte vähimatki, Nukke grotesk ulatub hambanärvini igal tähendustasandil. Kollaažimeistrina ammutab ta inspiratsiooni nii dadast kui kuuekümnendate popist, ta kujundite repertuaar on napp, aga väga mõjus. Ühe ta leitmotiivi – triibustiku – on Mari Uibo väga vaimukalt näituse kujundusse toonud. Saali ehitati roosadest ripp-lippidest intiimsed separeed, mille varjus pildigruppe nautida. Ei teagi, mis on frivoolsem: kas pildid või nende diskreetseks maitsmiseks moodustatud buduaar. “Elu parnassil” on aga tõstetud sakraalsesse kõrgusesse, “Vahust sündiva Aphrodite” või “Zeusi abielu” imetlemiseks suleb silmad hardalt kõrgustesse tõsta. Vaala rõdul pannakse aga nina vastu “Koidu ja Hämariku” panoraamset pannood nii lähedalt, et tervikpilt jääb nägemisulatusest välja, vaataja saab pilti skaneerida nagu jaburuse lõppematut saagat. Kuraator ja kujundaja teevad head tööd.

Mall Nukke kuulub sellesse aina haruldasemaks jäävasse kunstnike liiki, kes oskab maalida ja joonistada. Virtuoosselt, muuseas. Ma arvan, et ta on Eesti kunstnikkonnast üks kõige laiema stilistilise spektriga autoreid, kes võib lülituda ekspressionistlikust laadist ortodokssesse ikoonimaali või illusionistlikkusse fotorealismi, seda nii käekirja kui materjalitundmise pinnalt, jäädes siiski alati äratuntavalt Mall Nukkeks. Antud näitusel me sellest palju märke ei leia, ta on kollaažižanri rohmakusele truuks jäänud, aga pole raske märgata, et virtuoossus kingib vabaduse. Noortel kunstnike, kes kõrget tähelendu plaanivad, maksab selle üle mõtelda. Siiski on mul hea meel, et kuraator ei üritanud Mallu koguvõimekusest läbilõiget teha, Vaala poleks see ära mahtunud niikuinii. Praegune tervik on lõpetatud ja veenev, irooniliselt kurb ja nukralt nilbe.

Peeter Laurits