„Urban Mystic“, „Urban Mystic II“

„Urban Mystic“, 2011, Hobusepea Galerii, Tallinn

„Urban Mystic II“, 2011, Tartu Kunstimaja Väike Saal

Kollaaži kood

Mall Nukke näitus „Urban Mystic II“ („Linnamüstika“) Tartu Kunstimaja väikeses galeriis 20. X – 27. XI.

Kollaažigurmaanist kunstniku Mall Nukke loomingust on säärase multivisuaali tihedusega mitte harjunud inimesel peaaegu võimatu saada ülevaadet, tuvastada põhiprintsiipe ja arengutendentse, vormilisi ja sisulisi varieerumisi. Võib-olla tuleks alustada lihtsalt kollaažide võimalikult tähelepanelikust vormilisest kirjeldamisest? Liiatigi loodan, et järeldused, mida põhjalik visuaalistuudium ühele või teisele uurijale/vaatajale pakub, ulatuvad interpretatsioonitasandile, mis läheb edasi/kõrvale autori mõeldust-tehtust. Nii saaks kunstniku looming tõmmatud kultuurilisse/vaimsesse kommunikatsiooni ja selle retseptsioon ei jääks pelgalt välise kommenteerimise ja fikseerimise tasandile?

Uus, eri päritolu kollaažimaterjale ja -tehnikaid summeeriv seeria „Urban Mystic“ (mh vt Andri Ksenofontovi artiklit 28. I Sirbis) oli Nukkel esmakordselt väljas selle aasta alul Hobusepea galeriis. Nende kollaažide väline sarnasus 1950. ja 1960. aastaist tuntud uusdadaliku dekollaažiga (nt Raymond Hains, Jacques Villeglé) on eksitav. See, mis oli uusdadaistidel-realistidel kasutusel realiteedi faktilise (otsese) jäätmena, varasemate infokihtide loetamatu jäänukina, on Nukkel, vastupidiselt, vormiline ja narratiivnegi ehitusmaterjal.

Ajalehetekstiline kollaažimaterjal kord rekonstrueerib metropoli (esindus)hoonete ehituskehandeid, kord lammutab need tühjalt haigutavaiks, otsekui pommitusjärgseiks varemeiks, kord loob mulje linnale justkui poseerivale modellile langevast tugevast (meedia) külgvalgusest, kord pakib kokku või katab (meedia)uduga terve majade massiivi. Oluline on, kuivõrd kunstnik on kasutanud ära / lähtunud antud kollaažimeetodi väljenduslikust potentsiaalist. Kas vormiline võte iseenesest transformeerub sisuliseks sõnumiks? Nukke „Urban Mystic“ võimendab sõna otseses mõttes nägema: linn on meediast lõimitud. Suurlinnalise inimpopulatsiooni vereringe, skeleti, lihas- ja rasvkoe moodustab meedia. Linn = meedia.

Järgmised kollaaživõtted on seotud figuuri lisamisega sellele meediafoonile. Figuurid, õigemini klassikalise terminoloogia kohaselt pelgalt poolfiguursed torsod on ebaproportsionaalselt hiidsuurtena esiplaanil, otsekui oleksid nad Ameerika Vabadussamba uuskehastused. Linn-meedia võimendatud inimkolossid. Intrigeeriv, et sedakorda kasutab kunstnik üldsusele tundmatuid reaalseid lihast ja luust modelle Larissat ja Veikot, mitte meediaringluses lõputult läbi pestud ja reaalisikust irdunud megastaaride kujutisi. Autor iseloomustab saatetekstis oma tegelasi: kangelased, jumalused, ilusad, anonüümsed, tugevad, sarnased, brändistatud. Kas pidada tuntud nägudest loobumist tähelepanemist väärivaks üldisemaks suunamuutuseks kunstniku käekirjas? Võimalik, et tuntud meedianäod oleksid olnud seeria kontseptsiooni seisukohalt isegi liialt isikupärased. Staar ju ikkagi loob isikupärase algkuju, mis alles järgijate massitiraažis erilisuse kaotab. Ka logod, millega modellid on kollaažitud, on kunstniku omalooming ega evi seega tuntud / kuulsa tootemärgi pagasit. Nii on Nukke seganud tundmatu ja tuntu piire, võimendanud anonüümsust nii ühes kui teises.

Johannes Saar on KKEK kogumikus „Eesti kunstnikud 2“ osutanud kollaaži seosele nihilistliku maailmapildiga. Lisaksin, et Nukke pikaajaline kollaažipraktika on avanud selle väljendusvahendi potentsiaali paljudes eri tähendustes ja tekitanud uudishimu ja lootuse, et kunstnik väsimatult jätkab ja edasi leiutab. Nii nagu seni marginaalne joonistus on kaasaegses kunstis kujunenud lõpmatult väljendusrohkeks vahendiks, nii võib üha sagedamini kohata ka hämmastavaid ja sisukaid kollaaživorme (nt Haris Epaminonda).

Lähemalt „Urban Mystic’u“ inimkujutisest: vaataja käsutusse on antud vaid torsode treenitud ja kaunilt proportsioneeritud füüsis. Erinevalt näitusest „Urban Mystic I“ on Tartu väljapaneku saatetekstis Nukke maininud ilu mõistet. See võiks olla veel üks karakteristik, mille kaudu püüda modelleerida Nukke loomingulist kulgu. Intrigeeriv on küsimus autori ilukontseptsioonist. Kuivõrd ja millisest eesmärgist lähtudes on see kollaažist kollaaži rändav iluideaal tõmmatud sootsiumi avarustest? Sellel ei pruugigi olla seost autori isikliku iluideaaliga! Kas Nukke looks / lähetaks meile kunagi oma tõelise ilu ideaali? Alles siis me saaksime mõõta tema praeguse ilu-kriitika määra.

Kindlasti aitaks tõlgendamisel tõhusalt kaasa Umberto Eco „Ilu ajaloo“ tudeerimine. Mainin vaid ühe silmatorkava joonena asjaolu, et Nukke on suhestunud seni eelkõige iluga või ilu tarbimise / loomise kriitikaga. Inetust või komplitseeritumalt, inetuse ilu, me siiski ei leia tema loomingust. Anarhiline tekstkude Merilyni kaunil näol („Staari portree VI“, 2009), mis on ka Nukke kataloogi kaanepildiks, on kahtlemata inetustav lööve. Kunstniku jaoks on see oluline tähenduslik visuaalne kujund. See loob otsesõnumi: staar = meediatoode. Nii ”teeb” Nukke teab juba mitmendat korda ilu inetuks, osundades ilu õõnsale kestale. Eco väidab, et XX sajandi ja järgneva ajastu iluideaaliloome põhineb „tolerantsusorgial, totaalsel sünkretismil ja ilu ohjeldamatul ja absoluutsel polüteismil”. Nukke seeria „Urban Mystic“ esitab vastupidise, standardiseeriva mudeli, hoiatava ja kriitilise.

Andy Warhol kaasas ühel hetkel oma loomingusse sootsiumi kurja, hävingulise poole (väidetavalt küll Metropolitani muuseumi kuraatori Henry Geldzahleri virgutusel), misläbi tema seda loominguosa on võrreldud Francisco Goya „Desastres de la guerra“ sõjakoledustega. Nukke ringleb ilusas koleda varjukülje avamise sihiga. Ent huvitav siiski, kuidas Nukke käsitleks otseselt koleda fenomeni?

Kaire Nurk

Mall Nukke linnamüstika

Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonseina näitus „Urban Mystic” („Linnamüstika”) Hobusepea galeriis kuni 31. I; maalinäitus „2011! Konverteeri! Eesti maalikunst”
Rotermanni soolalaos kuni 20. II ; Mall Nukke näitus riigikogus kuni 31. I. Praegu saab Mall Nukke kunsti vaadata kolmes kohas. Riigikogu galeriis on välja pandud Kristjan Raua, Anton Hansen Tammsaare, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni rahanäod aupaisteliselt ümmarguses formaadis täiendavad uued, Eesti raha ikoonid. Ühel neist lendab prohvet Elia tulevankris, mida ümbritseb  lõõmav sõõr, mis on samasugune aupaisteline vormistus kui Eesti rahanägudel. Temas võib näha ka teiselt poolt parklat Nevski katedraali sibulkuplite vahelt kohale kihutavat Ilja-prohvetit, kes oma märgid maha heidab. Eestlane varjab end all koopas. Üldiselt käib uusikoonidel kujutatud rahamärkide mäng ja vahetus siiski euroopalikult vaoshoitud ja tõhusal moel. Kolme Mall Nukke maali, kus kujutatud Eesti kroonide maastikke kuldse euro küünejälgedega,  eksponeeritakse praegu Rotermanni soolalao näitusel „2011! Konverteeri!”. Ühesajane Lydia Koidula oli sel aastal korra juba Hausi galerii näitusel. Seda täiendavad pruun viiekroonine Narva linnustega ning kümnekroonise taluõu, kujutatud samasuguse ägeda punasega kui Elia-Ilja transporditulekera. Sellel näitusel moodustavad Mari Roosvalti, Jaan Elkeni, Siim-Tanel Annuse, Jaan Toomiku, Mall Nukke, Rauno Thomas Mossi, Maarit Murka, Laura  Põllu ja Veiko Klemmeri tööd väljendusrikka maalikunstilise terviku.

Niihästi riigikogu hoones kui ka Rotermanni soolalaos jätkab Mall Nukke oma sissetöötatud seeriaid. Tema kaks rahapöörist Hobusepea galerii ülemisel korrusel juhatavad sisse uue seeria „Urban Mystic” sealsamas keldrikorrusel, see on teostatud ühistöös kunstniku tätoveerijast tütre Regina-Mareta Soonseinaga. Need kaks rahapöörist on kosmiliste ussiurgete suud linna mütoloogilisse maailma, sissepääs ja väljapääs. Kommertsvihurid, kultuuridesintegraatorid,  kollaažimaalija kunstimaardlad. Mall Nukket on inspireerinud lettrisme. Kõik hoolega kokku konstrueeritud kirjanduslikud ja muud tekstid on letristide arvates end ammendanud, uus kunst seisneb nende käristamises kvadriljoniks ribaks, millest uusi ja mõttetuid tekste kokku kleepida.

Mall Nukke lõikab kultuurikoest välja ennast sinna sisse söönud massitarbimise märgid, et neid oma pildifantaasia mängudele allutada, selle asemel et nendega mängida. Üks asi on tunda end Apollona, kui Lexusega ringi sõidad. Teine asi on hoopis see, kui Lexuse logo hoopis neo-Apollo rinnale tembeldada, nagu Mall Nukke seda teeb, rulluisurullid L-tähe „talla” all. Või märgistab see Lexuselt varastatud L  hoopis letristi? „Minu meelest on masendav, et maailm järjest piseneb ja piseneb, samastub ja muutub anonüümseks,” ütleb Mall Nukke. „Mulle on suure elamuse jätnud „Mirabilia” sarjas ilmunud Arthur C. Clarke’i ulmeromaan „Linn ja tähed”, samuti Huxley „Hea uus ilm”. Tundub, et maailm liigubki selles suunas. Suurema osa maakera pinnast katab linn, väljaspoole inimesed enam ei tihka minna, nende liigi alalhoiuinstinkt hoiatab suure tundmatu  looduse eest. Omas maailmas on nad jumalad, väljaspool seda abitud putukad. Brändid on kui klannimärgid, mille abil inimesed tunnevad ära alfad, beetad ja üpsilonid, toimub omavaheline kastistumine.” Veel üks täpsustus: Mall Nukke tegi tätoveeringute kavandid, need kandis nahale ja kohendas tätoveerimistehnikale Regina-Mareta Soonsein. Esimest korda elus näen sellist tätoveeringustiili, mille laseksin endalegi teha, kui mul meditsiinilisi  eelarvamusi ei oleks. Kukele kuulsad brändid, las kunstnik mõtleb tellijale uue märgi välja nagu ex libris’e. Ainus põhjus, mis annaks linna kui Olümposele paigutatud uusjumalatele põhjuse solvuda, oleks eelarvamus sea suhtes. Nimelt on tätoveeringud tehtud turult ostetud värskele seanahale, siis pildistatud ja pilditöötlusprogrammiga paika kleebitud – brändistatud inimesed on inimese ja sea kollaažid. Aga muidu on riisipaberi kihtidega looritatud linn  romantiline ja kaunis, modellid glamuursed. Igaühe taustal on mõne kuulsa suurlinna vaade (London, New York, Riia), mis on kokku kleebitud vastavakeelsete trükiste ribadest. Trükitekstide fragmentide faktuur ei anna tabavalt edasi ainult tööstusliku arhitektuuri fassaadimustri faktuuri, nendesse on kätketud ka letristlik, kuidas seda öelda, tähendusvaba mula.

Mall Nukke võib ju maarahva tütrena linna võõristada, ent näha on, et ta linna imetleb. Alates ajast, kui ta Tallinna Tehnikaülikooli ehitusüliõpilastele kunsti õpetab, on tal tekkinud uus suhe arhitektuuriga. Nende piltide formaat ei ole suur, aga seal on tunda avarat õhku ja valgust. Lisaks on teda inspireerinud ka Raymond Hainsi ja Jacques Villeglé ultraletristlik psühhogeograafiline hüpergraafika. See iseenesest ei  olegi letristlik mõttetus, vaid tähendab seda, et kõigis linnades jälitavad jalutajat iidsed maharebitud ja ülekleebitud tänavaplakatite kihistused. Nende tagant on otsitud ussiurkeavasid into urban mystic, в городскую мистику, mustika kaubakeskusesse. Ma tean mõnda, kes seal käinud on.

Andri Ksenofontov