„Rah(v)anäod“, „Rah(v)anäod II“

„Rah(v)anäod“, 2010, Haus galerii, Tallinn

„Rah(v)anäod II“, 2010, Riigikogu näitustesaal, Tallinn

Euro küüned krooni näos

Mall Nukke näitus „Rah(v)anäod“ Hausi galeriis kuni 17. IX. 2010

Raha motiveerib tööd tegema sama palju kui õlekõrs ujuma. Raha on kõigest see, mis pinnal hoiab. Kui ujujast ta enda ehmatuseks uppuja saab, siis haarab ta kas või õlekõrrest, et pinnal püsida. Enne seda ärevat sündmust siiski miski motiveeris ujujat vette minema. Võib-olla tahtis ta ihu jahutada, võib-olla naudib ta märga tunnet? Võib-olla sai ta hoopis laines hulpivast õlekõrrest inspiratsiooni? Miski motiveeris maalikunstnikku valima kõikidest võimalikest tegevusaladest ühe: pindade katmise värvidega. Võib-olla sobis talle sedasi närvi jahutada, võib-olla naudib ta värnitsahaisu? Võibolla sai ta hoopis rentslis vedelevast rahatähest inspiratsiooni? Sest sinna on Eesti kroon teel. Raha kui motiveerijat hinnatakse üle, kui inspireerijat hinnatakse alla. Kui inimesed  juurdleksid rohkem raha ja selle rolli üle ühiskonnas, siis ehk oleks ära jäänud praegune majanduskriis, siis ehk saaksime paremini aru endast ja riigist, siis ehk ei lastaks raha teisi väärtusi kõrvale tõrjuda. Siis ehk ei valitseks meid kuningad Midased. Kuhu nende käsi ka ei ulata, kuhu nad ka peale ei aevasta, kõik muutub rahaks, mis läbi sõrmede minema ringleb. Räägitakse jutte, et kusagil ladestub raha pangaks. Räägitakse jutte, et kes sealt raha võtma  on läinud, neil on käsi panka kinni jäänud nagu allilma väravale põrutanud Kalevipoja rusikas kalju sisse. Nõnda sai ta surematuks. Ka panga silmis oleme surematud, üksikud rakud suures organismis. Ühe pangakliendi kadumine ja asendamine teisega on sama väike muutus nagu kontonumbri vahetus, tervikorganism ja selles ringlev rahaveri jäävad. Nüüd, oodatud rahareformi eel, on tunne, nagu hakataks meie omapärase ja ainulaadse soome-reesus ugripositiivse  veregrupi aadrit laskma, et E-negatiivset üle kanda. Võib-olla hoopis heidab suur Euroopa Liit meile armu kui kaanile, kes ilma doonori abita piisavalt verd toota ei suuda, ning riputab meid oma tugevale turjale? Eks surematus seegi.

Aga me ei ole surematud. Nagu ka raha ise ei ole surematu, millele osutas Siim-Tanel Annus oma rahatähti kujutavatel reljeefmaalidel kroonide, rublade ja markade ajalooliste näidistega. Me oleme lihast ja luust olevused, kes tahavad saadud aega kasutada täisväärtuslikult. Me tahame ennast ja ilma mõistma õppida enne kui me endast ja ilmast lahkuma  peame. Me tahame oma kultuuriikoonidest eeskuju võtta, endast jälge maha jätta. Mall Nukke sajakroonist kujutaval maalil on eurojälg. Nagu oleks eurokäpp oma kuldsete küünistega Lydia Koidula näo lõhki rebinud. Kui Siim-Tanel Annuse reljeefmaalid on paksude pastajoontega lõuendile kasvatatud, siis Mall Nukke euroküünised lõikasid pinna sisse sügavad vaod. Ikoonimaalijana näeb ta värvides varjatud tähendusi. Sinine ei ole ainult Koidula  krooni värv, vaid ka valguse värv, mis pimedas mustaks kaob. Kuldne on aga pimeduse värv, sest pimeduses tõuseb kuld esile. Luuletaja ja finantshundi, valguse ja pimeduse heitluses kuulub maalija poolehoid Koidulale. „Mõte on lihtne – Võim või Vaim?” kirjutab Mall Nukke saateks. „Mind on alati köitnud narratiivid. Antud juhul Raha ja Kultuur. Nad ei ole kunagi tõsiseltvõetavat paari moodustanud. Mis on seost Rahamaailmal Kultuurimaailmaga? Ehk mitte midagi muud kui luuletajate, kunstnike, kirjanike, visionääride näod kupüüridel? Selliste elukutsetega inimeste seos finantsmaailmaga on alati olnud keeruline või siis olematu.” Mall Nukke näitus on kokku pandud väikestest ikoonidest ning suurtest maalidest. Küünistatud sajakroonist sai juba kirjeldatud, ülejäänud suureformaadilised pildid kujutavad kollaažitehnikas Kristjan Rauda, Anton Hansen Tammsaaret, Lydia Koidulat ja Carl Robert Jakobsoni.

Mall Nukke vanad head ikoonikoomiksid jutustavad Eesti rahalegende. Sargal itkujatest saavad täringumängu kaasaelajad. Võidavad muidugi need, kes tegid panuse eurole. Kui eurokirik keset küla püsti saab, siis ilutseb puuõõnes elava eraku ikooninurgas Eesti lipp. Selle all on salv pilgeni täis Koidula kroone. Neil piltidel on raske vahet teha, kus on pühadus, kus ilk. Ent ikoonidele omase hingelisusega on kujutatud Püha Kristjanit, Püha Anton Hansenit, Püha  Lydiat ja Püha Carl Robertit ennast, igaüks oma rahatähe põhitooni võtmes, erandiks ainult Kristjan Raud, kelle Mall Nukke kui kolleegi on erkpunasena esile tõstnud. Need kollaažid on kokku kleebitud lõigatud paberitükkidest. Teravad nurgelised jooned peaksid nägudele justkui sünni poolest morni teravust lisama. Ent viis, kuidas Mall Nukke kultuuritegelaste nägusid modelleerib, annab neile hoopis pehme ja kaasatundva ilme. Pealegi, juhtumisi  on Eesti rahatähed väga ilusad erinevalt eurodel kujutatud plassidest ehitusstiilinäidetest, mis sobivad bürokraatide koridoride geomeetriasse ja raamatupidamistabelite aritmeetikasse.

Kui asjale teisest küljest vaadata: kas rahainimesed õppisid viimase paarikümne aasta jooksul rahatähtedel kujutatud kultuuritegelasi tundma? Kas nad on sellest aru saanud, et raha ei tellinud nende muusikat, et neil oli raskusi toimetulekuga ning paljud neist elasid teiste arvel? Kas rahainimesed on õppinud hindama kultuuriinimestelt saadud kingitusi, mis saavad kõigi omandiks ilma maksudeta,  peenekirjaliste ostu-müügi lepinguteta, juristide eskortteenuseta? Kas kultuuriinimesed on mõistnud, et rahatähele võib trükkida keda tahes, raharongi ette võib olla rakendatud kultuuriburlakkide paljupäine propagandarakend, ent vedurijuhiks ja rööpaseadjaks jääb ikkagi see, kelle allkirja rahatähelt lugeda võib? Igav hoone, millest kõigil savi, on palju ausam mask majandusbürokraadile kui loorberitega pärjatud poeet. Siiski on veel lootust, et eurokäpp  ei rebi nägu eest, vaid hoopis ehib luuletaja lokke kui kohalikku orhideeperre teretulnud tulnukkäpaline. Selle asemel, et ehtida ennast luuletajaga. Siis on selge sott, mis tuleb anda keisrile, sest on keisri oma, mis tuleb anda rahvale, sest on kultuuri oma. Siis võib ka loorber, mis loovutab oma koha poeedi peas euroõiele, õiget teed supipotti minna.

Andri Ksenofontov
„Sirp“ 17. 09. 2010